Poola Eestis

1. septembril 1939. a. kell 4:45 alustasid Saksamaa sõjaväed plaani Fall Weiss elluviimist. See oli Poola-vastase rünnaku varjunimi; kokku 1600 km pikkusel rindel. Esimeste sõjapäevade vastupanu sümboliks sai Westerplatte sõjaväeringkond, kus poola garnison kaitses end terve nädala jooksul. Saksa väejuhid kasutasid senitundmatut, nn.välksõja (Blitzkrieg) taktikat. Saksamaa sõjaväe arvulise ja tehnoloogilise ülekaalu tõttu olid Poola väeosad sunnitud juba esimestel sõjapäevadel sisemaa suunas taganema. Ent tänu poola sõdurite jõupingutustele ei suudetud Fall Weiss plaane ajaliselt siiski täielikult realiseerida.

Poola sõjaväeüksused avaldasid sissetungijaile raevukat vastupanu. Suurimaks kokkupõrkeks oli Bzura lahing, mis kestis kuni 22. septembrini. Ehkki lõppedes kaotusega, sundis see Saksamaad oma tegevusplaane muutma ning lükkas edasi Varssavi kapituleerumist, mis leidis aset 28. septembril 1939. a. Viimased Poola sõjaväeosad panid relvad maha 6. oktoobril 1939. a., ent mõned üksused jätkasid vastupanu ja viisid läbi relvaoperatsioone sissetungijate vastu. Selliseks näiteks on major Henryk Dobrzański (varjunimi: Hubal) juhtimisel tegutsenud Poola sõjaväe eriüksus, mis eksisteeris kuni 1940. a. keskpaigani.

17. septembril 1939. a. ründas Poolat ka teine naaber – Nõukogude Liit.  Nõukogude vägede rünnaku ajal oli Poola valitsus veel oma riigi territooriumil ning sõjaväeosad jätkasid pidevalt lahinguid Saksamaa vägedega. Vältimatu vajadus avaldada relvastatud vastupanu ka idapiiril nõrgendas Poola vägesid veelgi ning oli 1939. a. kaitsesõjas Wojsko Polskie kaotuse põhjuseks. 

Nii Saksamaa kui ka N.Liidu eesmärkideks polnud mitte ainult Poola territooriumi hõlvamine, vaid viidi ellu ka intelligentsi, haritud ühiskonnakihtide ning kogu rahva järk-järgulist hävitamist.

Juba sõja esimestel tundidel hukkus pommitamiste tagajärjel palju tsiviilisikuid. Saksamaa viis järjekindlalt ellu ka Poola intelligentsi mõrvamise plaane nn.aktsioonide Intelligenzaktion ja AB (Außerordentliche Befriedungsaktion) raames. Okupandid alustasid Poola elanikkonna massilist hävitamist, mis kestis kuni II maailmasõja lõpuni 1945. a. Saksamaa viis läbi ka juudi rahvuse massilise hävitamise programmi. Erinevalt Lääne-Euroopa okupeeritud riikidest ähvardas anastatud Poola maadel juutide abistamise eest surmanuhtlus.                               

N.Liidu territooriumil saadeti poolakaid massiliselt vanglatesse ning deporteeriti. Laagrites pidi minema sunnitöödele, saades ainult väikestes kogustes vangitoidu pajukeid; neis rasketes elutingimustes puudus hea hügieen ja kaitsetuina oldi pidevas ohus saada kriminaalkurjategijatest vangide kallaletungide ohvriteks.

1939. a. kaotatud Poola kaitsesõda ei lõpetanud vastupanu riigisiseselt ega ka välismaal. Kodumaal tekkisid okupeeritud Euroopa suurimad nn.põrandaaluse riigi struktuurid koos oma relvajõudude, parlamendi, kohtuorganite ja salajaste haridusasutustega. Wojsko Polskie üksused taasloodi ka Prantsusmaal ja Suurbritannias, kus need osalesid lahingutes kõikidel Euroopa ja Aafrika rinnetel. Kui Saksamaa 22. juunil 1941. a. ründas NSV Liitu ning pärast seda sai allkirjad Sikorski ja Majski vaheline kokkulepe, loodi Poola relvajõud NSV Liidus.

Poolakad aitasid oluliselt kaasa liitlaste võidule ning II maailmasõja lõppemisele. Kahjuks ei toonud 1945. a. Poola jaoks vabadust. Jalta konverentsi otsustega jagati Euroopa ära. Fultonis peetud kõnes kasutas Churchill väljendit „raudne eesriie”, iseloomustamaks Euroopa jagatust pärast maailmasõda ning nende maade vabadusest ilmajäämist, mis jäid nõukogude mõjusfääri. Poola sai täieliku suveräänsuse alles pärast 1989. aastat.