Poola Eestis

Kahjuks on nii, et mida rohkem aega möödub neist traagilistest sündmustest, seda vähem teavad sellest meie lapsed ja lapselapsed. Seetõttu on väga tähtis, et me ka edaspidi valjult räägiksime II maailmasõja kohta tõde selle põhjustajatest ja ohvritest ning astuksime vastu kõigile ajaloo võltsimise katsetele.

 

Mälestus sellest kurjusest on eriti oluline selle sõja esimese ohvri  – Poola jaoks. Meie riik sai kõige enne tunda hitlerliku Saksamaa ja nõukogude Venemaa relvastatud agressiooni. Just Poola oli esimene vaba Euroopa eest võidelnud riik.

 

Vastupanu neile kurjusejõududele pole siiski pelgalt vaid mälestus Poola toonasest kangelaslikkusest – see on midagi hoopis tähtsamat. Vastupanuvõitlus on kogu tänase vaba ja demokraatliku Euroopa pärandiks, kes tookord tõusis võitlusse kahe totalitaarse režiimi vastu. Tänapäeval, kui mõned jõud tahavad mälestuse neist sündmusist oma poliitiliste eesmärkide tõttu põrmu tallata, peab Poola tõe kaitseks välja astuma. Seda mitte oma huvi, vaid Euroopa nimel.

 

23. augustil 1939. a. allkirjad saanud Molotovi-Ribbentropi pakt ei olnud „mittekallaletungileping”. See oli poliitiline ja sõjaline liit, mis jagas Euroopa kaheks mõjusfääriks kolme Poola jõe – Narewi, Visla ja Sani joonel ning kuu aega hiljem – 28. septembril nihutati see piir III Reichi ja NSVL vahel sõlmitud „Piiri-ja sõprusleppe” tulemusena Bugi jõele. – See oli kujutletamatute mõrvade proloog, mis pandi paari järgneva aasta jooksul toime mõlemal pool seda piiri. Hitleri ja Stalini liit viidi ellu välkkiirelt: 1. septembril 1939. a. ründas hitlerlik Saksamaa Poolat lääne, lõuna ja põhja poolt ning 17. septembril tegi sedasama NSVL rünnakutega ida poolt.

 

22. septembril toimus Brestis Bugi jõe kaldal suur paraad – hitlerliku Saksamaa ja nõukogude  Venemaa ühise võidu tähistamine sõltumatu Poola üle. Selliseid paraade ei korralda mittekallaletungipaktide osapooled, vaid neid viivad läbi liitlased ja sõbrad.

 

Just nii oli see ka Hitleri ja Stalini puhul, kes olid kaua aega mitte ainult liitlased, vaid isegi sõbrad. See sõprus õilmitses niivõrd, et kui veel enne sõja puhkemist põgenesid III Reichist 150 saksa kommunisti NSV Liitu, siis 1939. a. novembris andis Stalin nad Hitlerile üle nagu „kingituse”, saates nõnda kindlasse surma.

 

NSVL ja III Reich tegid kogu aeg omavahel tihedat koostööd. Bresti konverentsil 27. novembril 1939. a. käsitlesid mõlema riigi julgeolekuteenistuste esindajad meetodeid ja põhimõtteid koostööks võitluses okupeeritud maadel tegutsevate Poola iseseisvusorganisatsioonide vastu. Järgnevad koostööteemalised konverentsid NKVD ja SS töötajate vahel toimusid muuhulgas Zakopanes ja Krakówis (märtsis 1940). Need polnud mitte kõnelused mittekallaletungilepingu teemal, vaid inimeste – Poola Vabariigi kodanike likvideerimisest (loe: mõrvamisest) ning liitlaste ühistegevustest eesmärgiga Poola lõplikult hävitada.

 

Ilma Stalini kaasosaluseta Poola jagamisel ning ilma tooraineteta, mida Stalin Hitlerile tarnis, ei saanuks sakslaste sõjamasin Euroopat vallutada. Viimased rongid tarnetega sõitsid NSVL-ist Saksamaale 21. juunil 1941. a. – päev enne seda, kui hitlerlik Saksamaa oma senist liitlast ründas. Tänu Stalinile sai Hitler karistamatult anastada järgmisi maid ning sulgeda juute getodesse kogu kontinendil, valmistades ette Holokausti – üht inimkonna ajaloo suurimat massimõrva.

 

Stalin juhtis kuritegude toimepanemist Poola idaosas, alistades endale ühe maa teise järel ning arendades edasi laagrite struktuuri, mida venelane Aleksander Solženitsõn nimetas „Gułagi arhipelaagiks”. Nende laagrite, kus miljonid kommunistlike võimude vastased kurnati sunnitööl välja tapva orjatööga.

 

Kommunistlikud kuriteod said alguse veel enne II maailmasõda: miljonite venelaste näljasurmadega 1920.-ndate aastate alguses, nn.suure näljahädaga, milles tulemusena hukkusid mitu miljonit Ukraina ja Kasahstani elanikku, „suure puhastusega”, mille raames mõrvati ligi 700 000 poliitilist vastast ja NSVL tavakodanikku – kõige rohkem venelasi.

 

Ent samuti NKVD nn.„Poola operatsiooniga”, mille käigus lasti maha eelkõige Poola päritolu NSVL kodanikke. Surmale olid määratud lapsed, naised, mehed – ainuüksi vaid „Poola operatsiooni” käigus lasti NKVD andmetel maha üle 111 000 inimese, kes teadlikult mõrvati nõukogude kommunistide poolt. Olla Nõukogude Liidus sel ajal poolakas tähendas surmaotsust või paljuaastast väljasaatmist.

 

Selle poliitika jätkuks olid juba pärast nõukogude kallaletungi Poolale 17. septembril 1939, toime pandud massismõrvad – rohkem kui 22 000 Poola ohvitseri ning võimueliidi esindajate tapmine, muuhulgas Katõnis, Harkivis, Tveris, Kiievis ja Minskis ning ka NKVD vangikongides ja nõukogude impeeriumi kõige kaugemais piirkondades asuvates laagrites.

 

Kommunismi suurimaiks ohvriteks olid Venemaa kodanikud. Ajaloolaste hinnanguil tapeti neid ainuüksi Nõukogude Liidus 20-30 miljonit. Surm või laagrid ootasid isegi neid, keda iga tsiviliseeritud riik ümbritseks hoolitsusega – sõjast naasvaid endistest sõduritest vange. NSVL ei kohalnud neid sõjakangelastena, vaid nagu reetureid. Selline oli nõukogude Venemaa „tänu” Punaarmee sõduritest vangide jaoks: surm, sunnitöö ja laagrid. 

 

Kõigi nende massikuritegude eest kannavad vastutust kommunistlikud liidrid eesotsas Jossif Staliniga. 80 aastat pärast II maailmasõja puhkemist ettevõetud katsed rehabiliteerida see isik Venemaa presidendi tänaste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, peaksid äratama otsustavat vastuseisu igaühes, kel on XX saj. ajaloost vähemalt kasvõi algteadmised.

 

President Putin on Poola kohta mitmeid kordi valetanud. Teinud seda alati täiesti teadlikult ja tavaliselt niisuguses olukorras, kui Moskva võimud on seoses oma tegevustega tundnud rahvusvahelist survet ning see surve pole mitte ajalooline, vaid lähtunud kaasaegselt „geopoliitiliselt lavalt”. Viimastel nädalatel on Venemaa saanud tunda mitut olulist kaotust: läbikukkumisega lõppes katse allutada Valgevene täielikult endale, Euroopa Liit pikendas taaskord Krimmi ebaseadusliku annektsiooni tõttu sisseviidud sanktsioone ning kõnelused nn.„Normandia formaadis” ei toonud kaasa nende tühistamist. Samal ajal leidis aset ka suhete järjekordne teravnemine, sealhulgas Ameerikaga – raskendades oluliselt projekti Nord Stream 2 elluviimist. Samaaegselt said Venemaa sportlased dopingu kasutamise eest 4 aastaks võistluskeelu.

 

President Putini sõnu tõlgendan ma kui katset neid probleeme varjata. Venemaa liider annab endale suurepäraselt aru sellest, et tema süüdistustel pole tegelikkusega midagi ühist ning Poolas ei ole ausambaid ei Hitlerile ega Stalinile. Selliseid ausambaid leidus meie maal ainult ajal, mil neid püstitasid agressorid ning mõrvarid – hitlerlik III Reich ja nõukogude Venemaa.

 

Vene rahvas – ühe maailmaajaloo kõige julmema mõrvari – Stalini suurim ohver, on väärt tõde. Usun sügavalt seda, et vene rahvas on vabadest inimestest koosnev rahvas ning tõukab stalinismi endast ära isegi siis, kui president Putini võim püüab seda rehabiliteerida.

 

Ei saa nõustuda julmade massimõrvade toimepanijate nimetamisega ohvriteks ega süüdistada süütut elanikkonda ja rünnaku alla langenuid riike kohutavates kuritegudes. Ohvrite mälestuse ning ühise tuleviku nimel peame me hoolt kandma tõe eest.

 

Mateusz Morawiecki
Ministrite nõukogu esimees